Gerda Wegener

Gerda Wegener
Sünninimi	Gerda Marie Fredrikke Gottlieb
Sündinud	15. märts 1886; Haderslev
Surnud	18. juuli 1940; Frederiksborg
Rahvus	taanlane
Haridus	Taani Kuninglik Kunstiakadeemia
Tegevusala	maalikunstnik, illustreerija
Kunstivool	juugend, art déco

Gerda Marie Fredrikke Wegener (neiupõlvenimega Gerda Marie Fredrikke Gottlieb; 15. märts 1886 – 28. juuli 1940) oli taani kunstnik. Ta oli üks 20. sajandi tuntumaid taani illustraatoreid ja portreemaalijaid.^[viide?]

Wegeneri looming koosnes peamiselt art déco ja juugendstiilis kujutatud elegantsetest naisfiguuridest. Tema kunstiteoseid iseloomustavad eelkõige erootilisus ja vabameelsus.^[viide?]

1904. aastal abiellus Gerda maastikumaalija Einar Wegeneriga (Lili Elbega), maailma esimese transnaisega. ^[viide?]

Elukäik

Gerda Marie Fredrikke Gottlieb sündis 1886. aastal väikeses külas Haderslevis Jüütimaal Lõuna-Taanis. Konservatiivses perekonnas vikaarist isa Ove Emil Gottliebi (1854–1909) ja ema Justine Østerbergiga (1850–1934) üles kasvanud mässumeelne noor neiu teadis juba varakult, et kunst on tema kutsumus. Pärast põhikooli lõpetamist õppis ta kohaliku kunstiõpetaja Randersi tehnikakoolis ja maalija Viggo Simeseni käe all. Teismelisena õnnestus Gerdal väiksest külast Taani pealinna Kopenhaagenisse kolida. 1902. aastal alustas ta oma kunstiande arendamiseks õpinguid Kopenhaagenis asuvas Taani Kuningliku Kunstiakadeemia naiste kolledžis.^[1]

1904. aastal tegi Wegener oma teostega näitusedebüüdi: ta esines Charlottenborgi kevadnäitusel. Elu pealinnas teiste kunstnike, näitlejate ja tantsijate seltskonnas avaldas mõju tema ideedele ja maalingulaadile: tema naisfiguurid olid selge kontuuriga, stiliseeritud, pikad, graatsilised ning liikuvad. Varsti paistis Gerda oma erilise stiiliga silma ning sai tunnustust ka oma aja kunstnike seas. Taani kohaliku ajalehe Politiken peatoimetaja palkas ta 1908. aastal väljaannete illustreerijaks. Hiljem esitas kunstnik veel sadu joonistusi ka teistele ajakirjadele, nagu näiteks Klods Hans ja Blæksprutten.^[1]

Gerda abiellus 19-aastaselt oma koolikaaslase Einar Mogens Andreas Wegeneriga (28.12.1882 Vejle – 12.9.1931 Dresden), kellega koos nad 1912. aastal Taanist lahkusid, et jätkata karjääri Pariisis. 20. sajandi kunstikeskus ja armastuse pealinn Pariis võttis taanlased avasüli vastu. Kunstikarjääri jätk moetööstuse ajakirjade La Vie Parisienne ja Vogue reklaamikunstniku ja illustraatorina tagas paarile Eiffeli torni lähedal unistuste korteri koos ateljeega ja lisaks sellele armsa suvemaja Versailles's.^[viide?]

Peale moeajakirjade ja mitme raamatu (islandi saagad, "Dekameron", "Casanova" jpm) illustreerimise sai Wegener ka portree- ja maastikumaalide ning väiksemate dekoreerimistööde tellimusi. Kunstniku mitmekülgsuse ja n-ö mitme jumala teenimise tõttu on Gerda Wegeneri eriala raske üheselt määratleda.^[1]

Prantsusmaa kultuuriministeerium ostis 1923. aastal Luksemburgi kunstimuuseumile (praeguse nimega Orsay muuseum) Gerda Wegeneri maali "La dame à l’Anémone", millega pälvis kunstnik Prantsusmaal ametliku tunnustuse. Seejärel eksponeeriti Wegeneri loomingut korduvalt Pariisi maailmanäitustel, kust ta sai mitu kuldmedalit.^[1]

Kiired ajad Pariisis tõid kunstnikupaarile rohkelt kuulsust ning majanduslikku edu. Einar oli jätnud oma maalimistööd kõrvale ning abistas Gerdat tellimuste täitmisel, näiteks aitas ta lõpetada portree- ja maastikumaale või oli koguni ise modelliks. Pariisi glamuurne elu ja modellitöö muutusid Einarile saatuslikuks ajal, mil ta avastas oma sisemise olemuse ja leidis sealt Lili Elbe.^[1]

Gerda tuli Einari soovile vastu, sest hoolis temast väga, kuid muutused tõid paraku kaasa abielulahutuse. Samas sai Einar Wegener olla Lili Elbe, kes jäi endiselt Gerdale truuks ja aitas naist ka edaspidi tema tööga. Gerda oli Einarile samuti toeks tema soovahetuse perioodil.^[2]

Väidetavalt olid mõlemad pisut omasooiharad. Gerda huvi naiste vastu on peegeldunud ka tema erootilistes illustratsioonides.^[viide?]

Mitmed operatsioonid lühendasid Lili Elbe eluiga.^[viide?] Pärast tema surma abiellus Gerda Wegener endast üksteist aastat noorema itaallase Fernando Portaga, kes oli ametilt ohvitser ja diplomaat. Koos Fernandoga kolis Gerda aastal 1931 Marokosse. Gerda oli endiselt aktiivne ning tema teosed pälvisid tähelepanu ka Põhja-Ameerikas.^[1]

Viimastel Maroko-aastatel oli Wegeneril kriitiliste poliitikasuhete tõttu raske oma edu Pariisis hoida. Tema teosed olid ka Kopenhaageni jaoks juba vanamoodsad ja iganenud: seal levisid kunstis uuemad stiilid, mis olid täiesti vastandlikud juugendile ja art déco'le.^[2]

Abielu Fernandoga ei olnud nii idülliline, kui esialgu paistis. Fernando Porta jäi töötuks ning pärast lahutust 1936. aastal naasis Gerda oma kodumaale.^[2] Ta veetis oma viimased aastad Kopenhaagenis erakluses ja vaesuses ning tal olid kalduvused alkoholismile. 1940. aasta 28. juulil sai Gerda infarkti, mille tagajärjel suri. Gerda Wegeneri haud asub Solbjergi surnuaias Kopenhaagenis.^[1]

Looming

Gerda Wegener, nagu ka paljud modernse ajastu kunstnikud mujal Euroopas, valis joonistuste inspiratsiooniks ainult kena välimusega elegantseid ja uhkeid daame. Naised tema maalidel on alati ilusad ja koketeerivad nii teiste maalil kujutatud figuuride kui ka vaatajaga.^[2]

Naiskunstnikuna oli Gerda Wegeneril naiste maalimisel palju eeliseid. Ta teadis naiseks olemise võlusid nii seest kui väljast. Tema loomingus tulevad selgelt esile naise iseseisvus ja võime mõjutada ennast ümbritsevaid inimesi, mitte ainult see, kuidas mehed näevad naisi oma ihadele vastavalt. Kui tolle ajastu meeskunstnikud maalisid naisi ilusate objektidena, siis Wegener tekitas midagi uut, maalides naisi pigem eneseteadlike subjektidena.^[2]

"Ellen von Kohli portree"

See teos kujutab Ellen von Kohli mugavalt näoga vaataja poole istumas nagu mõnel renessansimaalil. Kompositsioon on monumentaalne. Naise figuur on taustalt esile toodud hele-tumedate toonide kontrasti ja paksu kontuurjoone abil. Kunstnik pole detailidesse süvenenud: taust on minimalistlik ja kleidi varjud pole selged. Ka kleidi pitsääred on veidi lohakalt maalitud, kuid pildil kujutatud pikad sõrmed tunduvad väga naiselikud ning näitavad naise elegantsust ja kõrgklassi. Kõigi Wegeneri maalide ühine tunnus on portreteeritava pooleldi avatud silmad. Need jätavad koos kergelt flirtiva pilguga mulje transisolekust või mingist varjatud saladusest.^[2]

Maali eksponeeriti avalikult esimest korda 1907. aastal Charlottenborgi ja vabanäitustel, kuid Gerda sai vastukajaks palju kriitikat, eriti naturalismi ja realismi esindajatelt. Ta tembeldati vaenulikuks n-ö talurahvakunsti vastu.^[2]

"Maskiga naine"

"Maskiga naine" loodi naiste tootemargile Teindelys. Näokreemipurgi illustratsioonil on kujutatud vana ja kortsulise naise maski, mida hoiab noor ja ilus neiu.^[viide?]

Maskid ja maskeraad on olnud Gerda Wegeneri elus tähtis osa. Tema jaoks oli maskeerumine nagu mäng, millega sai oma identiteeti varjata või kasutada võimalust olla vaba omaenda kehas. Ta kasutas seda tihti ka oma loomingus. Maskeraadi ja mänguga läks kaasa ka Gerda abikaasa Einar Wegener. Mees sai tänu maskeerumisele tunda ennast sellisena, nagu oli tahtnud – naisena. Gerda tegi Einarist tihti omale modelli, riietades teda naiseks. Ka Gerda ise keeldus tunnistamast, et on tulnud maalt, peites end linnaelegantsi taha. Ta meikis end pidevalt ning kandis ainult moodsaid rõivaid. Nii Gerda kui Einar kasutasid maske, et oma tegelikku päritolu unustada ning uusi identiteete luua.^[2]

"Baleriin"

1927. aastal kohtus Gerda Wegener kuulsa taani baleriini Ulla Poulsenseniga. Sellest ajast on Ulla figureerinud paljudel Gerda töödel, millest üks kuulsamaid on "Chopiniana baleriin".^[viide?]

Ulla eeliseks oli tema kena ovaalne nägu ning teda võis vabalt pidada 20. sajandi Madonnaks. "Chopiniana baleriini" kompositsioonis on kesksel kohal baleriin, kelle peale laskub valgusvihk. Baleriin, kes on paigutatud maali keskele oma uhke valge kleidiga, mis laiub kaarena üle maali, pakub sarnaselt teatrietendusega naudingut igale vaatajale.^[viide?]

"Peegli ees"

Wegeneri maalide iseärasused on inimeste pilgud ja tähelepanu keskpunktis olemine. Näiteks maalil "Peegli ees" on kaks figuuri: naine ja mees. Maali keskele paigutatud naine vaatab ennast peeglist. Ta on keskendunud endale ja mõtleb omi mõtteid. Samal ajal jälgib mees teda selja tagant, ning ehkki naine ei pööra talle erilist tähelepanu, tajub ta siiski mehe kohalolu. Maali süvenedes tundub, et mees on pandud olukorda, kus ta on üleliigne.^[viide?]

Gerda Wegeneri tegelaskujudes on alati midagi salakavalat: ta paneb vaatajat tahtma lugeda nende mõtteid ja kavatsusi. Igal figuuril oleks nagu oma lugu jutustada. Tegelaskujude pilgud justkui kohtuksid vaataja omaga ning on tajuda portreteeritava teadlikkust sellest, et teda jälgitakse.^[viide?]

Wegeneri teosed olid erilised, sest ta ei maalinud lihtsalt ilusaid objekte, vaid tõi välja maalitavate eneseteadvusliku kohalolu. Kunstnik läks kaasa feminismiga, mis oli levinud üle Euroopa, ning pidas sellises ühiskonnas naise iseseisvust oluliseks.^[2]

Loomingu näiteid

"Le coup de pied", 1915
"Les Delassementsi" illustratsioon, 1925
"Les Delassementsi" illustratsioon, 1925
"Les Delassementsi" illustratsioon, 1925
"Les Delassementsi" illustratsioon, 1925
"Les Delassementsi" illustratsioon, 1925
"Karneval", umbes 1925
"Neiu mopsiga", umbes 1927
"Suvepäev", 1927
"Lili Elbe", umbes 1928
"Conte La Fontaine l" frontispiss, 1928
"Eva Heramb", 1934
"Ingeborg Minni Helvard"

Illustreeritud teosed

"Le Livre des Vikings" – Charles Guyot (1920 või 1924)
"Une Aventure d'Amour à Venise" – Giacomo Casanova. Le Livre du Bibliophile. Georges Briffaut. Collection Le Livre du Bibliophile. Paris. 1927.
"Les Contes" – La Fontaine (1928–1929)
"Contes de mon Père le Jars" ja "Sur Talons rouges" – Eric Allatini (1929)
"Fortunio" – Théophile Gautier (1934)
"L'Anneau ou La Jeune Fille Imprudente" – Louis de Robert
"Amour Etrusque" – J.-H. Rosny aîné
"L'Abdication de Ris-Orangis" – Léo Larguier (1918)

Popkultuuris

David Ebershoff kirjutas Lili Elbe eluloost inspireeritud romaani "Taani tüdruk", mille põhjal valmis 2010. aastal telefilm ja 2015 samanimeline mängufilm. Gerda Wegeneri mängis filmis Alicia Vikander, kes pälvis rolli eest parima naiskõrvalosatäitja Oscari.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 Sigurd Schultz. "Dansk Biografisk Leksikon".
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 ^2,7 ^2,8 Andrea Rygg Karberg. "Gerda Wegener". 2015.

Kirjandus

Man into woman: an authentic record of a change of sex / Lili Elbe ; edited by Niels Hoyer [i.e. E. Harthern] ; translated from the German by H.J. Stenning ; introd. by Norman Haire. – London, Jarrold Publisher's, 1933 (Original Danish ed. published in 1931 under title: Fra mand til kvinde. Later edition: Man into woman: the first sex change, a portrait of Lili Elbe – the true and remarkable transformation of the painter Einar Wegener. - London, Blue Boat Books, 2004.
Gerda Wegener / edited by Andrea Rygg Karberg ... [et al.]. – Denmark, Arken Museum of Modern Art, 2015.

Välislingid

Retrospective exhibition at ARKEN Museum of Modern Art 7 November 2015 to 8 January 2017
Gerda Wegener DANSK BIOGRAFISK LEKSIKON
"Gerda Wegener: 'The Lady Gaga of the 1920s'" The Guardian, 28. september 2015

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 Sigurd Schultz. "Dansk Biografisk Leksikon".

[:1-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 ^2,7 ^2,8 Andrea Rygg Karberg. "Gerda Wegener". 2015.

[1]

[2]